RULLUISUTAMINE VIHMASE ILMAGA

Head rullisõbrad! Ilmataat ei ole alati meie sõber ning vahel võib juhtuda, et satute rulluisutama kui sajab vihma. Seetõttu jagame teiega mõned punktid, millele pöörata tähelepanu, kui rulluisutate vihmase ilmaga.

• Märjal asfaldil rulluisutades tuleks esmalt varuda veidi rohkem kannatust, kui kuiva rajaga. Andke kehale aega kohaneda märja teekattega ja leidke enda jaoks optimaalne tõuke tugevus ja sagedus, et edasi liikumine oleks kontrollitud ning ei oleks energiat raiskavaid liigutusi. Siinkohal peetakse eelkõige silmas seda, et kui kuiva ilmaga saab täiel jõul tõugata, siis vihmase ilmaga, peab kontrollima ennast rohkem. Liigutused võiksid olla sujuvamad ja täpsemad.
• Märja asfaldi korral saab rulluisutamise tõuke teha paremini keha alla jäävast, õlgade laiusest osast. Kui tõuge kipub minema keha alt välja, liialt küljele, siis on tulemuseks rulluisurataste libisemine.
• Märja asfaldi korral on rulluisuratastel kõige olulisem osa. Spestsiaalselt vihmase ilma jaoks tehtud rattad on parim valik. Tulenevalt asfaldi tüübist, sobib osadele radadele ka kuiva ilma ratas, mis eelistatult võiks olla uus ja veidi pehmema tugevusega. Pikemalt rulluisurataste omaduste ja tüüpide kohta saab lugeda - http://www.bont.ee/rattad-ja-laagrid.html 
• Laagritele vihm hästi ei mõju. Põhimõtteliselt oleks mõistlik laagrid peale vihmas sõitmist kohe ära puhastada, et roostet ei tekiks. Vihmase ilmaga peab paremini vastu keraamiline laager, metalllaager hävineb kiiremini.
• Kui juhtute vihma kätte jääma või vihmase ilmaga võistlema, siis oluline on peale sõitu saapad puhtaks teha ja kuivama panna.

10 NIPPI RULLUISUTAJALE

1.Kiiver pähe! Kõige suurem rumalus rulluisutamise puhul on ilma kiivrita sõitmine ja seeläbi enda elu ohtu seadmine. Pole vahet, kui kiiresti või hästi sõita, oht võib tekkida väga ootamatust situatsioonist.

2. Jõud ja vastupidavus. Et rulluisutamises häid tulemusi saavutada, tuleb palju rulluisutada ja hea tehnika omandada, aga selle kõige juures on väga oluline ka jõud ja vastupidavus. Jõudu saab arendada nt jõusaalis või muude käepäraste vahenditega, vastupidavuse arendamisel kasutavad uisutajad peale rullitamise ka jalgratast või jooksmist. Sügistalvisel perioodil teen muud trenni pea 80–90% ajast, samas kevadel ja suvel üritan 80–90% trennidest rullidel teha.

3. Lahtised kivid. Et kergliiklusteel olevate lahtiste kivikestega paremini toime tulla, hoia oma keharaskust rohkem kannal, et varbad oleks n-ö kerged. Nii on palju lihtsam kividest üle sõita. Mida suuremad on rulluiskude rattad, seda lihtsam on lahtiste kivikestega ka hakkama saada.

4. Parim riietus. Kui kiirus on oluline, tuleks kanda võimalikult väikese tuuletakistusega riideid. Õues oleva temperatuuri järgi tuleks valida kas lühikesed või pikad riided. Aga ka teksadega saab rulluisutada – teen seda mõnikord isegi.

5. Parim aeg rulluisutamiseks. Kõige parem on rulluisutada siis, kui on soe ja paistab päike. Eks see on veidi individuaalne ka, mõnele meeldib hommikuti, kui on veidi jahedam ja tuulevaiksem. Ise eelistan sooja ja päikselist ilma ning loomulikult on suur pluss see, kui tuul pole päris vastu.

6. Rulluisu eluiga. Rulluiskude eluiga saab pikendada rattaid ja laagreid vahetades. Kindlasti ei tasu osta plastikratastega ja/ või plastikraamiga uiske, sest need ei kesta kuigi kaua ning nendega on ebamugav sõita. Keskmised carbon-saapaga uisud kestavad hästi hoides ca 10 000 km, selle vältel peab muidugi vahetama rattaid ja laagreid 6–8 korda. Minu uisud kestavad tavaliselt 2–3 aastat. Pärast läbitud 7000–8000 kilomeetrit vahetan ma tavaliselt saapa välja. Fitness uisud kestavad samuti aastaid, kui neid korralikult hooldada. Laagreid ja rattaid tuleb neilgi, olenevalt läbitud kilometraažist, vahetada.

7. Parim pidurdus. Efektiivseim viis pidurdada on nn T-stopp ehk raskuskese tuleb viia esimesele jalale, teine asetada taha liikumissuunaga risti ja suruda tagumise uisu ratastele. See nõuab head tasakaalu, kuid tasub ära õppida, kuna on kõige kiirem viis pidurdamiseks. Samas oleneb pidurdamise viis ka konkreetsest olukorrast, seega on mõistlik osata mitut erinevat pidurdusviisi.

8. Kukkuda peab ka oskama!Kui oskad õigesti kukkuda, tunned ennast rullidel palju kindlamini. Kõige ohutum on kukkuda ette, mitte taha või küljele. Üritama peaks kukkuda nii, et kõigepealt puudutaksid maad põlved, siis küünarvars ja viimasena käed. Selline kukkumine eeldab kaitsmete olemasolu! Nii pidurdamist kui ka kukkumist õpetame Rullibussi koolitustel.

9. Söök-jook.Veepudel võiks olla kaasas, kui treeningupikkus on üle tunni. Juhul kui väljas on väga palav, siis ka lühemal distantsil. Energiageele ja batoone võiks kasutada võistlustel, mis on üle tunniajased ehk maratonid. Kui aga enne võistlust korralikult toituda ja sõidu ajal spordijooki juua, siis ei pea tingimata batoone ega geele tarvitama. Mul on tavaliselt maratonidel kaasas spordijook ja energiageel, spordijooki kasutan igal võistlusel, aga geele juba olenevalt pingutuse ja võistluse raskusastmest.

10. Rulluisutajate suurim väljakutse – mägedest laskumised. Mäest rulluiskudel laskumine on keeruline teema, kuna rulluisud on üldjuhul hea veerevusega, siis
kasvab hoog kiirelt ja võib üsna pea saavutada taseme, mis tundub juba liiga kiire ning tekitab rulluisutajale hirmu. Kui selleni asi jõuab, siis on halvasti. Alati võib ju rulluisud jalast võtta ja sama teed pidi alla jalutada. Julgemad ja kogenumad võivad rulluiskudega slaalomistiilis või ka mööda muru alla sõita.

Bont.ee | kert@bont.ee | 56801000
WebShark ))